Lugemismõnust, veidi isiklik

Lugemisaasta üks peamisi eesmärke on tuletada meelde, et lugemine on nauding. Samasugune kui šokolaadi söömine, veini joomine või… (igaüks kasutagu fantaasiat). Ilma lugemise mõnuta ei ole ükski raamat see, mis ta võiks olla, sest raamat, olles autori käeulatusest eemale triivinud, hakkab elama uut elu, sadu, tuhandeid elusid lugejate kaasabil ning mis saaks olla hullem kui mõnuta loetud raamat. See on nagu poolikuks jäänud elu, silmapiiril terendav, kuid avastamata jääv maailm. See on nagu piinav teadmine sellest, mis võinuks olla teisiti, kui oleks osanud ette näha valikute või valimata jätmiste tagajärgi. Lugemata raamat on võimalus ning meie kui lugeja võimuses on see võimalus ära kasutada või käest lasta. Mida küll tunneb kirglik lugemishuviline raamaturiiuli ees? Lugejad (kirglikud eriti) teavad. Rõõmu, et nii palju põnevat on veel ees, piina, et nii palju jääb lugemata. Jah, lugemine on ajalik, ajast sõltuv. Loodan siiski, et lugejate paradiisis ei saa raamaturiiulid iialgi otsa ning seal on olemas kõik kunagi kirjutatud teosed, ja ka need, mida pidevalt juurde kirjutatakse.
Hetkel, kell 2 öösel ja unesegasena, panen kirja mõned teosed, mida olen eriti nautinud, iga sõna keelel kaalunud nagu hõrku suupistet: Erkki Luugi „Valitud teosed“ (2008), Andres Ehini „Täiskuukeskpäev“ (1990) ja „Sitikas suudleb kuud“ (2008) (ja tegelikult mitmed teised). Anti Saare „Tekste siledast ruumist“ (2009) ma alles ihaldan, ootus on suur, loen päevi hetkeni, mil saan selle teose kallale asuda. Nimekiri on pikk, aga päev/öö lühike. Las ülejäänud nimekiri jääb teiseks korraks või teisteks kordadeks.

Krista